Surfilaudade arengulugu

Juba 1778. aastal oli Briti maadeavastaja kapten J. Cook näinud sellist tegevust Hawaii saarte kohalike elanike seas. Pärast 1908. aastat levis surfamine mõnes Euroopa ja Ameerika riigis. See levis Aasiasse pärast 1960. aastat. Surfamine on viimase ühe või kahe aastakümne jooksul kõvasti arenenud.Suuremahulised surfivõistlusedon peetud Põhja-Ameerika, Peruu, Hawaii, Lõuna-Aafrika ja Ida-Austraalia rannikul.

Surfamine toimub lainete jõul ja seda tuleb teha rannas, kus on tuul ja lained. Lainete kõrgus peaks olema umbes 1 meeter ja minimaalne ei tohiks olla väiksem kui 30 sentimeetrit. Hawaii saartel on aastaringselt surfamiseks sobivad lained. Eriti talvel või kevadel tuleb Vaikse ookeani põhjaosast laineid. Lained on lausa 4 meetri kõrgused ja võimaldavad sportlastel libiseda üle 800 meetri. Seetõttu on Hawaii saared alati olnud maailma surfikeskuseks.

Esimenesurfilauadkasutatud olid umbes 5 meetrit pikad ja kaalusid 50–60 kilogrammi. Pärast II maailmasõda ilmusid vahtplastist lauad, mille kuju parandati. Tänapäeval kasutatavad surfilauad on 1,5–2,7 meetrit pikad, umbes 60 sentimeetrit laiad ja 7–10 sentimeetrit paksud. Need on kerged ja lamedad, esi- ja tagaotsast veidi kitsamad ning taga ja all stabiliseeriva sabauimega. Hõõrdumise suurendamiseks kaetakse plaadi pinnale ka vahajas väliskile. Kõik surfilauad kaaluvad vaid 11–26 kilogrammi.

Küürvaala tiibade esiküljel on mõned gofreeritud konstruktsioonid, mis aitavad sellel behemotil vees graatsilisemalt ja sujuvamalt edasi liikuda. See struktuur aitab vähendada takistust ja aitab küürvaal "püüda" veevoolu, tagades selle kiire liikumise vaatamata suurusele. Sellest inspireeritunasurfilaudtootja Fluid Earth tootis ainulaadse lainelise esiosaga surfilaua.